Liigu edasi põhisisu juurde

Vaateid vananemisele

Vaateid vananemisele

Vananemine

Eakatest ja vananevast ühiskonnast kuuleme meedia kaudu ikka ennekõike problemaatilises võtmes – kuidas aina kasvav kõrges vanusega tuge vajavate inimeste segment ühiskonnas aina painavama koormana tööealise elanikkonna turjal lasub. Eriti on seesugune toon võimendunud viimase pensionireformiga seotud avaliku aruteluga, kus erinevate seisukohtade pooldajad on pidanud nõustuma ühes: vananev ühiskond seab riigi sotsiaalmajanduslikule süsteemile seninägematuid väljakutseid.

Aastataguses arvamusartiklis kirjutas Tallinna Ülikooli demograafia instituudi teadur Tiina Tambaum sellest, kuidas vanadusest räägitakse kui haigusest, mida aktiivselt leevendada tuleb:

„Vaatame näiteks, millist programmi pakkus viimane 60-aastaste ja vanemate festival, et tähistada sihtgrupi rahvusvahelist pidupäeva – üleilmset vanemate inimeste päeva. Kavas oli apteekri infotund eakate korduma kippuvatest küsimustest; loengud ortopeedilistest käeprobleemidest, veenilaienditest ja diabeetilisest jalast, uneprobleemidest, uriinipidamatusest, tervise regulaarsest kontrollist, hammastest, söömisest, taimeravist.“[i]

Kas tõesti väärivad tänapäeva eakad ainult abivajaja kuvandit? Terviseprobleemid on vaid üks loomulik nähtus vananemise juures, mis ei tohiks nõnda suurel määral mõjutada arusaama kellegi väärtusest ja väärikusest.

Pilk minevikku

Folklorist Marju Kõivupuu sõnul on tänapäeva Eesti vanurite probleemidel kolm peamist põhjust, mis kõik on taandatavad peresidemete lõdvenemisele. Põlvkonnad ei ela enam koos, inimeste maailmamudel on individualistlikum kui varem ning oma jälje on jätnud ka hargmaisus: pole üldse haruldane, et noored rajavad kodu ja perekonna oma vanematekodust tuhandete kilomeetrite kaugusele. Nõnda muutuvadki kaugel elavad vanemad ja vanavanemad enam probleemiks kui toeks.

Kui tänapäeval lausa eeldatakse, et lapsed täiskasvanuks saades eraldi elama koliks, siis veel sadakond aastat tagasi oli eesti taluperedes tavapärane praktika see, et vanavanemad elasid laste ja lastelastega ühes majapidamises, hoidsid lapsi ja kodu, tegid käsitööd ja kõike muud, mis vähegi jõukohane. Nõnda kandsid nad olulise osa neist ülesannetest, mille täitmiseks tänapäeval tasulisi teenuseid kasutatakse. Kuid eksitav on mulje, et endisaegsetes suurperedes vanem põlvkond vaid kasulik tööjõud oli. Ka perehierarhias olid nad enam austatud oma kogemuste ja teadmiste tõttu. Kuni vanaperenaine veel elus oli, kaalus tema sõna noorperenaise omast rohkem. Meenutagem ka vana targa inimese kuvandit kirjandusest. Kitzbergi „Libahundi“ pime vanaema oli omamoodi kõige targem tegelane: see, kes nägi, mida teised näha ei suutnud; oli füüsilisest hääbumisest hoolimata perekonna moraalne kompass.

Tänapäeval küsitakse aga nõu ennemini Google’ilt kui vanaemalt-vanaisalt. Kummalisel kombel on fragmentaarne siit-sealt kaheldava kvaliteediga infoallikatest kokku korjatud info kuidagi atraktiivsem kui vanemate-vanavanemate tarkused.

Lahendus – kogukondlikkus?

2011. aasta rahvastikuloenduse järgi elavad Eestis 39,3% 65+ eakatest üksi[ii]. Kuidas sellest tulenevate väljakutsetega toime tulla? Kui süveneda sellesse, kuidas võiks minevikus toiminud sotsiaalseid mudeleid kaasaegsete uurimustega sünteesides viljakaid tulevikuperspektiive ehitada, kerkib esile märksõna kogukond. Võrreldes Eestiga on Põhjamaades palju rohkem tegevuspiirangutega eakaid, kes elavad üksi – riiklik tugiteenuste süsteem on seal lihtsalt niivõrd efektiivne.

Eestis aga vajavad vanemaealised palju enam mitteformaalset tuge pere- ja kogukonnalt, sest kohalikud omavalitsused suudavad tugiteenuseid pakkuda vastavalt võimalustele, mitte vajadustele. Et lähipereliikmed elavad tihti geograafiliselt kaugel, tulekski ses osas pilku lähipereliikmetelt kogukonnani laiendada.

Kui korraks ajalukku vaadata – teame, et veel 19. sajandi lõpul oli eesti külades kasutusel omapärane kogukondlik hoolekandesüsteem, mida nimetati külakorda käimiseks. Sisuliselt tähendas see seda, et ühe küla majapidamised pidid nädala-paari kaupa kordamööda küla toimetulekuraskustega inimesi võõrustama: peavarju ja söögipoolist pakkuma, võimaluse korral abitöödele võtma.

2015. aastal viidi Eestis läbi mahukas arendusuuring[iii], mille eesmärgiks oli kaardistada kohalikes omavalitsustes eakatele suunatud ja kättesaadavad kogukonnategevused, mis toetavad üksi elavate eakate võimalikult iseseisvat toimetulekut. Uuringu üks kaaskoostajaid, Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö dotsent Marju Medar on uuringu raportis vahendanud uuringutulemusi, millest selgus, et kogukonnaks peetakse üksteisega seotud inimeste gruppi, kellel on ühised huvid ja väärtused ning kes tegutsevad ühiste eesmärkide nimel. Olulisena on välja toodud ka koostöö, toetamise ning geograafilise lähipaiknemise aspekt. Geograafilistest ja veresidemetest oluliseks peetakse aga jagatud vaimset ruumi ning valmidust – isegi vajadust – materiaalsest tasust sõltumata kogukonna heaollu panustada.

Et ennetada vanurite hooldusinstitutsioonidesse sattumist, on esmalt muidugi vaja tagada abi põhivajaduste rahuldamisel (transporditeenus, toidu kojutoomine, abistamine kodutöödel, abi apteegis käimisel jms). Selles osas on mitmel pool abi olnud piirkonna päevakeskustest, kogudusest, valla sotsiaaltöötajatest ja tugiisikutest, ka vabatahtlikest. Seda kõike täiendavad erinevad kogukonnapõhised praktikad nagu näiteks erinevad huviringid, ühingud ja seltsid, mis sarnaste huvidega eakaid kokku toovad; ennetustegevusi tutvustavad töötoad (esmaabi jms teemadel), raamatukogude olemasolu ja sealsed üritused; vestluspinkide loomine kortermajade ette; naabrivalve; elukestva õppe võimalused ning üksielavate eakate ühiskodud.

Eakate kogukonda kaasamine ei seisne ainult nende abistamises või nende meele lahutamises – teatavasti ei mõju abisaaja kuvand kuigi positiivselt inimese tegutsemistahtele. Ka nemad soovivad kogukonda panustades kasulikud olla. Ülalnimetatud uuringust selgus, et eakad, kes vabatahtliku abiandmise korras väljaspool perekonda tegutsevad, on kõrgema rahuloluga – osalt on see seotud sellega, et vabatahtlik tegevus ennetab inimese sotsiaalsesse isolatsiooni sattumist ja hoiab ta aktiivsena.

Muutuv arusaam vananemisest

Tegutsemisvõimaluste olemasolu eakatele on seda enam oluline teema, et mida aeg edasi, seda kõrgema eani ollakse terved ja aktiivsed. Eesti Demograafia keskuse projektijuhi Liili Abuladze sõnul on viimasel ajal kerkinud esile mõiste „edukas vananemine“ (successful aging) – see tähendab, et tervelt elatud eluaastad kasvavad kiiremini kui eluiga.[iv] Selleks, et see iseenesest rõõmustav tendents ka reaalselt positiivse väljundi leiaks, tuleb aga ka aktiivselt panustada ühiskondlike mõttemallide muutmisse.

Veel mõned kümnendid tagasi polnud näiteks sugugi nii tavapärane, et ühes perekonnas on korraga neli põlvkonda, kes kõik aktiivsed ja elujõulised. Tänapäeva vilkad 70aastased on tihti juba vanavanavanemad. Seda enam on oluline, et vanemate inimeste osalemist ühiskonna- ja pereelus peetakse loomulikuks. Neil põhjustel on viimastel aastatel tänuväärselt palju tähelepanu saanud vanuseline diskrimineerimine ja võib öelda, et vananemise käsitlus on tasapisi haigus- ja meditsiinikesksest lähenemisest avaramaks muutumas.

2016. aastal koostatud uurimus pensionisüsteemide väljakutsetest[v] sedastas, et vanaduspensioni ea tõstmine on riigi peamine lahendus, kuidas toime tulla vananeva rahvastikuga. Muutused Eesti pensionisüsteemis on aga näidanud, et selle asemel, et inimesed aktiivselt kauem tööd teeksid, on suurenenud puudest tingitud pensionitoetuste ehk töövõimetuspensioni maksmine.

Miks nii? Lähiminevikustki mäletame, et seoses plahvatusliku tehnoloogilise arenguga kadus taasiseseisvumisaja alguspoole suur hulk lihttöid ning väga palju veel töövõimelisi vanemaealisi jäi tööta, mis riigile tähendas omakorda lisakoormat erinevate toetuste maksmise näol. Tegevuseta inimene jääb kergemini haigeks, öeldakse.

Lisaks riigipoolsetele reformidele on vaja, et tööturg oleks valmis vastu võtma vanemaealisi töötajaid. Muidugi võib tööandja peljata vanema inimese võimalikku vähem vastupidavat tervist ja vaevalist ümberkoolitumist – kuid tegelikult pole palju reaalset alust väita, et need hirmud põhjendatud oleksid.

Eakad ja õppimine

„Vanus ei ole näitaja, mis vabastaks õppimisest (tervislik seisund vabandab),“ kommenteerib Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskuse teadur Tiina Tambaum. Kui inimene tunneb, et ta saab teha midagi, mis on päriselt vajalik, on ta valmis ka õppima. Tambaum on selle vastu, et kõiki vanureid ühtmoodi näiteks sotsiaalmeediat või e-maili kasutama õpetada, kui see inimesele vajalik või huvitav pole. Kõige parem on, kui uute asjade õppimine ja noorte ning vanade vaheline koostöö sünnib loomulikust vajadusest ja isiklikul tasandil – näiteks saab lapselaps õpetada vanaisa kakukaamerat vaatama. Kuidas vanad noorte heaks midagi teha saaksid – neid võimalusi on Tambaumi sõnul veel vähem, kuid ühe positiivse näitena võib näiteks tuua projekti Šotimaal asuvast Auchterarderi kogukonnakoolist, kus vanemad vabatahtlikud toetavad õpilasi koolitöödes.[vi]

Tiina Tambaum on ka eakatele suunatud mälutreeningute ja koolitustega tegeleva MTÜ 65B asutaja ja eestvedaja. MTÜ kodulehel on nende tänuväärne missioon sõnastatud nii: „Meie tegevuse keskpunkt on vanemaealine inimene kui arenev ja arendamist vajav isik, vastandina või vastukaaluks tegevustele, mis seostavad vanemat elanikkonda vaid ravi, hoolekande ja meelelahutamisega.

Ühiskonnas on levinud käitumine, et me imestame ja ahhetame, kui vanem inimene käib eluga kaasas, ja ei imesta ega ahheta, kui ta seda ei tee. Oodatava eluea pidev kasv on loonud olukorra, kus pensioniikka jõudnud inimesel on ees veel vähemalt neljandik elust. Tänapäeval pole vanust, millega õigustada inimese nn elust välja kirjutamine. Areng on isikliku elurõõmu alus ning ühiskonda panustamise eeldus.“

Piiratud tegutsemisvõime

Siiski ei saa suures kaasamispoliitika meeleolus ära unustada ka seda, et alati on ka piiratud tegutsemisvõimega inimesi, kelle olukord pole praeguses Eestis kindlasti laitmatu. Eestis on võrreldes teiste Euroopa riikidega (SHARE programmis osalejatest - The Survey of Health, Ageing and Retirement in Europe) 8% enam erinevate tegevuspiirangutega inimesi, kes ei kasuta ühtegi sotsiaalteenust.[vii] Need on aga tegelikult inimesed, kes ei peaks lootma vaid mitteformaalsele abile ja vajaksid formaalset abi. Eesti KOV-d pakuvad formaalseid teenuseid vastavalt võimalustele, mitte vajaduspõhiselt.

Eestis on ka kordades suurem toidu kojutoomise teenuse tarbimine, kui teistes SHARE riikides. Selle põhjuseks võib olla Eesti hajaasustusest tulenevad iseärasused ehk vajadus tagada toidu kättesaadavus kaugemates piirkondades, kus ei ole poode.

Kuna Eestis on leibkonnaväline abi kõrgel tasemel, siis mitteformaalsed abistajad pakuvad tihti isikuhoolduse abi ning formaalse teenuse poole pöördutakse alles siis, kui mitteformaalsed abistajad on tõsises hädas.

Ka omastehoolduse teemaga on seotud erinevad probleemid, näiteks suur füüsiline koormus, piiratud võimalused tööl käimiseks ja oskuste puudus. Suure hooldusvajaduse tõttu lahkuvad ka naised enne pensioniiga tööturult ning olles mitteformaalne hooldaja, võib ka nendele endile sellest terviseprobleem tulla ning lõpuks vajada nad ka ise abi.

On selge, et vanemaealistel, kellel on abiteenused kättesaadavad, on parem elukvaliteet ning vähem depressiooni sümptomeid.

Dementsetega tegelemine

Sarnastel teemadel vestles meie töögrupi liige SA EELK Tallinna Diakooniahaigla tegevusterapeut Hanna-Stiina Heinmetsaga, kes on ka MTÜ Elu Dementsusega aktiivne liige. Hanna-Stiina suhtub oma töösse imetlusväärse entusiasmiga ning samasuguse kire ja säraga silmis kirjeldab ta oma maja patsientide edusamme räägib ka kitsaskohtadest hooldusravivaldkonnas meie ühiskonnas.

Seoses dementsete patsientidega nimetab Hanna-Stiina peamise probleemina olukorda, kus lähedased või meditsiiniasutused ei saa enam dementse patsiendi erivajadustega hakkama ning patsiendil ei ole enam kohta, kus turvaliselt olla. Isegi kui leidub raviasutus või hooldushaigla, kes vajalikku teenust pakub, ei pruugi omastel olla vahendeid ning vastavas asutuses voodikohta.

Hanna-Stiina sõnul vajavad patsiendid, kes on dementsed, ennekõike kindlat päevakava ja rutiini. Oluline on, et haigetega töötav personal oleks läbinud spetsiifilise väljaõppe ja omaks teadmisi patsientide diagnoosiga seonduvatest erivajadustest. Paraku on hooldushaiglates sageli puudu koolitatud abikätest ning ka koolitajaid on raske leida.

Perekond, kelle lähedane on haigestunud, vajab esmalt diagnoosist harimist ning seejärel olukorra kaardistamist. Eestis on hetkel puudu ühtne infosüsteem, mis oleks kättesaadav lisaks arstile ka lähedastele ning medpersonalile, kes puutub kokku patsiendiga. Samuti ei ole konkreetset instantsi, kes lisaks olukorra kaardistamsiel juhendaks ning korraldaks eriavajadusega eakate hooldamist ning vajadusel ka ravi.

Dementseid hooldavad perekonnad tunnevad sageli puudust puhkusest. Kahjuks on selle kohane tugisüsteem puudulik. Napib inimesi, kes oleksid valmis sellise probleemiga silmitsi seisvaid perekondi abistama. Lõuna-Eesti näitel oleks sellistel perekondadel ja üleüldse ühiskonnas dementsete eakate hooldamisel abi päevakeskustest. Tartus pakub sellist teenust SA Tartu Vaimse Tervise hooldekeskuse päevakeskus (https://www.tartu.ee/et/paevakeskused).

Vajadus tugiteenuste ning toetuse osas on tinginud usina vabatahtlike töö. Paar aastat tagasi kolme inimese poolt asutatud MTÜ Elu dementsusega (grupp Facebookis) on liitunud mitukümmend inimest, kes hoogsalt otsivad lahendusi ja võimalusi nõrkade kohtade tugevdamisele dementsete eakatega seonduvates valdkondades. Eesmärgiks on koosloome ja erinevate ühiskondlike projektide tootedisain. Ühisel eestvedamisel on loodud näiteks tugigrupid lähedastele, millest on perekondadele ja eakatele endile suur abi. Ministeeriumil on plaan lähiajal luua dementsuse kompetenstikeskus, mille eesmärk oleks infot ühtlustada ning muuta see kättesaadavamaks ja konkreetseks. Selgus on teenuste pakkumise valdkonnas puudu. Oluline on ka koosloome väljaarendamine: perekonna, perearsti, eriarsti, KOVi, hoolekandeasutuse ja kogukonna vahel. Tuleb tõsta ühiskonna teadlikkust nii haigusest kui võimalustest, kuidas toimida näiteks olukorras, kus dementne eakas kordab oma tegevusi ise seda teadmata.

Hanna-Stiina leiab, et eakatele on võimalikult pikk kodusolemine ning iseseisvalt toimetamine vaid kasuks. Dementsuse korral, kus eakas püsib aktiivsena ning tuleb endaga toime, võiks kasuks olla osaline päevakeskuse tugi. Samuti võiks ka dementsete eakate puhul olla abiks toetatud elamisest (http://www.iseseisev-elu.ee/teenused/elamine/).

 

[i] https://arvamus.postimees.ee/4066541/tiina-tambaum-eesmark-surra-tervena

[ii] Tulva, T., Wu, J., Medar, M., Bugarszki, Z., Saia, K., Kriisk, K., Wilken, J-P., Tabur, H.. (2015). Promising Community-Based Practices to Postpone the Need for Institutional Elderly Care: a descriptive study of community developers in Estonia. EAST-WEST STUDIES. Journal of Social Sciences of Tallinn University Law School.

[iii] Arendusuuring „Kogukonnapõhine toetus üksielavate eakate toimetuleku tagamiseks ja institutsionaalse hoolduse ennetamiseks“

[iv] Liili Abuladze (hetkel veel koostamisel olev) doktoritöö teema Changing family patterns among the older population: Estonia in a comparative perspective (Muutuvad perevormid vanemaealises rahvastikus: Eesti võrdlevas kontekstis).

[v] Leppik, Lauri (2016). Pensionisüsteemi väljavaated ja väljakutsed. Sakkeus, L.,Leppik, L. (Toim.). Pilk hallile alale. SHARE Eesti uuringu esimene ülevaade ja soovitused eakate poliitika kujundamiseks (229−241). Tallinn: Tallinna Ülikool.

 

[vi] http://www.tcsoa.com/Information/Intergenerational-Work/

[vii] Tambaum, Tiina; Medar, Marju; Kriisk, Kersti (2016). Sotsiaalteenused ja mitteformaalne abi 55+ vanuses rahvastikule. Sakkeus, Luule; Leppik, Lauri (Toim.). Pilk hallile alale. SHARE Eesti uuringu esimene ülevaade ja soovitused eakate poliitika kujundamiseks (206−228). Tallinn: Tallinna Ülikool.