Liigu edasi põhisisu juurde

Pilk ajalukku: hieroglüüfidest emoji'deni

Pilk ajalukku: hieroglüüfidest emoji'deni

Emoji'd

Pilt: Pixabay

Tuhandeid aastaid tagasi raiusid vanad egiptlased kivisse pildikesi, et suhelda oma ühiskonnaga, mälestada surnuid ning jätta meelde mõtteid ja ideid. Kuigi vahepealse aja jooksul on inimesed loonud miljoneid tekste tuhandetes eri keeltes ja kümnetes tähestikes, oleme tänaseks päevaks piltkirja juures ringiga tagasi. Ent seda tänapäevast piltkirja tunneme nime emoji all. Emoji tulenebki jaapanikeelsest sõnast “moji”, mis tähendab pilti või tähemärki.

Sumeri kiilkirjatahvel
Sumeri kiilkirjatahvel. Allikas: Wikimedia

Esimene kirjasüsteem tekkis umber 3500. aastal eKr Sumeris. Selle algne eesmärk oli arvepidamine ning kasutatud sümbolid viitasidki peamiselt, kui palju on keegi kaupmehele võlgu või kui palju on kaupa alles. Järgnevatel aastasadadel arenes kiri edasi, lisandusid arvudele ja mõistetele viitavad sümbolid. Ühel hetkel hakkasid sumerid sümbolitega tähistama ka kauba ostjaid ja müüjaid. Selle jaoks lisandusid silpe tähistavad sümbolid ja nii arenes sumeri kiri süsteemiks, kus olid kasutusel mõistepildid ja silbimärgid läbisegi. Erinevaid ühesilbilisi tähiseid kasutades oli võimalik tekstist tuletada näiteks müüja nimi. See areng viis kiri kasutamise kauplemisest edasi ka teistesse valdkondadesse. Näiteks hauakividele hakati graveerima lahkunute nimesid, usku ja muud temaga seonduvat, uskudes, et sel viisil saavutab inimene igavese elu.

Tänu tähestiku kasutusele võtmisele vahetati seni kirjasüsteemis kasutusel olnud sajad erinevaid sümboleid vaid paarikümne kindla tähise vastu.

Kolmanda aastatuhande keskpaigaks eKr oli sumerite kirjakeel muutunud keeruliseks kirjasüsteemiks, mis koosnes rohkem kui 400 sümbolist. Kirjasüsteem levis ta edasi ka lähipiirkondadesse, näiteks Egiptusse, kus võeti kasutusele samal põhimõttel, kuid egiptlaste jaoks sobivate piltidega keel ehk hieroglüüfid.

Tänapäevaks on mõisteid või silpe tähistavate sümbolitega kirjasüsteemid pea kõikjal asendunud foneetilise ehk häälikkirjaga, kus igale häälikule vastab kindel sümbol. Esimene tähestik loodi umbes 1500. aastal eKr Foiniikias (Lähis-Ida piirkond, kus paikneb Liibanon). Kuid tähesümbolitegi juured peituvad varasemas piltkirjas. Näiteks foiniikia A-täht meenutas härjapead ja seondus seda tähistava sõnaga 'alep' või 'alpu'. Tänu tähestiku kasutusele võtmisele vahetati seni kirjasüsteemis kasutusel olnud sajad erinevaid sümboleid vaid paarikümne kindla tähise vastu.

Umbes 800. aastal eKr jõudis tähestik Kreekasse ning kreeklased täiustasid semiidi kirjasüsteemi, lisades vokaalid, mis muutsid sarnaselt kõlavad sõnad eristatavateks. Siiski on kõik tänapäevased foneetilised kirjasüsteemid, teiste seas ladina, araabia, heebrea ning paljud teisedki, arenenud just foiniikia tähestikust.

Nutiajastul on sümbolitega suhtlemine taas levima hakanud. Esmalt tekkisid emotikonid ehk näoilmeid kujutavad kirjavahemärkide kombinatsioonid. Nüüd pakuvad kõik suhtlusprogrammid laia valikut emoji'sid, mille abil edastada mõtteid ja tundeid. Kuigi sarnaselt esimestele kirjasüsteemidele on tegemist erinevate kujundite, sümbolite ja tähistega, kasutatakse neid tänapäeval pigem emotsioonide edasiandmiseks. Või lihtsalt seetõttu, et kohati ei oska midagi arukat vastata ja totakas naeratav nägu toimib justkui vastusena.