Liigu edasi põhisisu juurde

Ka Läänemerest saaks biokütust

Ka Läänemerest saaks biokütust

Eestiski oleks loodusvara kütuse tootmiseks. Kas tulevikus saaksime Läänemere vetikate biokütust enda sõidukisse tankida?

Teaduslikku huvi vetikate kui biokütuse tooraine vastu on tuntud juba üle 50 aasta. Vetikad ise on pisikesed bioloogilised tehased, mis on justkui ideaalne allikas biokütuse tootmiseks. Nad kasutavad energiaallikana päikesevalgust ja päevaga mitmekordistavad oma massi. Toitu on neile rohkem, kui maakeral vaja – süsihappegaas.

Ka meil Läänemeres on seda ressurssi – meie oma agarik (Furcellaria lumbricalis), üks punavetikaliikidest,  annab tööstuses palju võimalusi. Läänemere punavetikatest saab toota ainet nimega furtsellaraan – karrageen (E407), millel on palju kasutusviise näiteks toiduainete toomisel, põllumajanduses, kosmeetikas ja farmaatsiatööstuses. Uueks saavutuseks oleks agarikust kütuse tootmine.

Agarik
Läänemere agarik. Allikas: Kaire Kaljurand, Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituut

Maailmas on vähemalt 75 laborit, mis uurivad võimalusi vetikatest biokütuse tootmiseks, püüdes samal ajal lahendada veel tööstuse keskkonnamõju suurimaid väljakutseid: reovee puhastamist ning lämmastiku ja süsihappegaasi emissioonide vähendamist. Vetikatel on võime teha jäätmetest midagi kasulikku. Nad on reovee töötlejad ja eriti vastupidavad, kasvades nii soolases kui magedas vees, samuti põllumajandamiseks sobimatutes kohtades.

Aastaks 2030 võib vetikatest toodetud bioõli vahetada välja enam kui 70 miljardit liitrit fossiilset kütust, samuti vähendada süsihappegaasi emissiooni enam kui 150 miljoni tonni võrra. Kuid looduslikult kasvavast vetikatest selleks ei piisa. Neid tuleb hakata tehislikult kasvatama, näiteks sobivates inkubaatorites.

Läänemeregi punavetikaid saab kultiveerida. Selleks sobivate liikide leidmisel tuleb arvestada mitme teguriga – paljunemine, kasvukoht, toitainete vajadus, valguse nõudlus, kasvukiirus. Kas aga nende hoogne kasvatamine ei hakka Läänemerd ohustama?

Pigem mitte - vetikad suurendavad bioloogilist mitmekesisust, pakkudes elupaika teistele organismidele ja parandades veekvaliteeti. Seni ei ole leitud vetikate kultiveerimisega kaasnevaid negatiivseid tegureid. Tööstuses on vetikad hinnas, sest nõudlus biotehnoloogia lahenduste järele kasvab ja vetikas on selleks suurepärane tooraine.

Eri arvutused on näidanud, et teoreetiiselt suudab vetikas biodiislit pindalaühiku kohta toota 15 korda rohkem kui teised biokütuste tootmiseks kasvatatavad kultuurid. Vetikate lisatoitmine võiks suurendada nende tootlikkust veel kuni 40 protsenti. Söötes vetikatele rohkem süsihappegaasi ja heitvett, saab nende õlisaaki suurendada. Loomulikes tingimustes kasvatades saab vetikaist kütteõli ligikaudu ühe protsendi jagu nende kaalust.

Kas ideaalne biokütus on leitud?

Ideaalne oleks see, kui organismid suudaksid valmistada kohe kütust, mitte toorainet. Vetikaid töödeldes saame toota 30 korda rohkem õli kui sojaubadest. Nagu sojaõli, saab ka vetikaõli kallata otse kütusepaaki või ka rafineerida biodiisliks.

Kui soovime, et biokütus aitaks võidelda kliima soojenemisega, peab investeerima biokütusesse, mis vähendavad saastet (ehk mille saagi koristamine nõuab sedapalju kütust, et puudub kokkuhoid emissioonides) ja ei võistle toiduga (nagu näiteks maisist toodetud bioetanool).