Liigu edasi põhisisu juurde

Lahendus prügiprobleemile

Lahendus prügiprobleemile

Soovid oma kätega tekitada uue saare ookeanisse? Tarbime kilekotte ja loome prügisaari! Arvad, et lindudel on vähe toitu? Aitame neid plastikuga! Sorteerimine kulutab lausa mitu minutit päevast? Palju õnne – Sinu jalajälg maakeral on hiiglaslik.

Maailmas võetakse igas minutis kasutusele ca miljon uut kilekotti. Taaskasutusse läheb neist alla ühe protsendi. Aastas raisatakse maailmas keskeltläbi 10 kg plastpakendeid inimese kohta. Eestlased soetavad aastas ligi 700 miljonit kilekotti, millest korduvkasutatakse vaid murdosa. Tavalised kilekotid lagunevad kuni tuhat aastat, ebasobivates tingimustes ei lagunegi.

Maailma suurim prügimägi laiub Vaikses ookeanis. Koht nimega Great Pacific Garbage Patch arvatakse olevat kahekordse Ameerika Ühendriikide pindala suurune. Seal ujuvast prügist ligi 80 protsenti on plastik. On rehkendatud, et kümnendik toodetud plastist jõuab merre, sellest 70 protsenti vajub põhja. Ülejäänud jääb hulpima prügisaarena. Maailmameres on piirkondi, kus plastikogus meres ületab planktoni kuuekordselt.

Kilekott ookeanis
Umbes kümnendik maailmas toodetud plastikust jõuab ookeanitesse. Allikas:NOAA

Plastikusaaste vähendamise üks lahendus on taaskasutus. Näiteks on ökoplastikust välismööblit, mis on kauakestev ja odav. Kuid taaskasutusel on probleem - taarapudelist ei saa teha enam uut pudelit, vaid näiteks aiaposte. Samuti on ümbertöötlemise energiakulu suurem kui uue plastiku tootmine.

Teine lahendus oleks kasutada bioplastikut, mis on tehtud taastuvast toorainest, näiteks maisitärklisest, köögiviljaõlidest või mikroorganismidest nagu vetikad. Biolaguneval plastikul on jäätmetööstuses tulevikus suur roll. On küll ka biolagunevat plastmassi, mis on tehtud naftakeemiasaadustest ja sisaldab lagunemist kiirendavaid aineid, kuid need võivad olla kahjulikud ja ebasobivad komposteerimiseks.

Maailmameres on piirkondi, kus plastikogus meres ületab planktoni kuuekordselt.

Komposteerimine on oluline, sest biolagunevate plastide viskamine olmeprügisse koormab keskkonda samaväärselt tavaplastiga. Tõeliselt komposteeruvad on plastid, mis on täielikult bakterite poolt söödavad. Nad täidavad eesmärgi vaid siis, kui neid komposteerida sobivates tingimustes.

Ka biolaguneva plasti tootmisel on keskkonnamõjud. Bioloogilise plasti tootmine pole naftavaba ka siis, kui toormaterjal tuleb põllult. Tärklisest valmistatud plasti saamiseks kasutatakse kütust maaharimiseks, vilja koristamiseks ja töötlemiseks, lisaks tuleb kasutada väetisi ja taimekaitsevahendeid. Nii võttes kulub bioplasti tootmiseks vaid mõnikümmend protsenti vähem naftat, kui tavalise plasti puhul. Ökoloogiline tooraine pärineb tihti intensiivpõllumajandusest, mis soodustab kõrbestumist. Lisandub eetiline dilemma – kas põllumaad peaks kasutama lühikese elueaga plasti tootmiseks?

Selle asemel, et kasvatada maisi plastiku tootmiseks kui söömiseks on keskkonnasõbralikum toota bioplastikut hoopis punavetikatest. Läänemere punastest merevetikatest saab toota pakendimaterjale nagu plastik ja kile. Kasutades vetikatest tehtud biolagunevat plastikut, jäätmeid peaaegu ei tekigi.

Islandi noormees Ari Jonsson leiutas nutika ja keskkonnasõbraliku alternatiivi plastikule. Ta tegi vetikatest veepudeli, mis hoiab vormi, kuni seal on vesi. Tühjaks saades hakkab see aga kohe lagunema. Islandlane segas punavetikapulbri ja vee, valas segu vormi, jahutas, ja pudel oli valmis. See pudel on isegi söödav, kuna selles pole kasutatud kahjulikke aineid. Pärast kasutamist on võimalik see üles sulatada ja uueks pudeliks valada, samas, kui plastiktaarast uut pudelit ei saa. Selliste pudelite valmistamiseks sobilikke punavetikaliike on ka meie Läänemeres.